Postitatud

Valjad Tammetõru

Alustuseks tahaksin kiita ettevõtet Parmenides väga sõbraliku  ja abivalmi suhtumise poolest.
Oleks meil selliseid ettevõtmisi ainult rohkem :).

Tellisin valjad Tammetõru, sest otsisin valjaid mis oleks “sidepull” süsteemiga. Ostu sooritusel sai määravaks muidugi nende kaunis välimus ja vormilt ümar ninakaar mis teoorias tundub mulle, et on hobusele mugavam ( praktikas ei tea :)). Eelnevalt olen terve aasta kasutanud Dr. Cook tüüpi suulisteta valjaid, need toimivad väga hästi kui jätta välja momendid kus peab tugevamaid juhtimisvõtteid kasutama et siis kipub pinge ümber hobuse pea alles jääma (minu hobune kasutab sellest vabanemiseks, et nühib enda põske vastu jalga).

Esimene kord kui kasutasin hobusel Tammetõru valjaid , pani ta mind kohe muidugi proovile. tundus et ta rõõmustas väga oma suurema vabaduse üle ja tahtis ära katsetada mida mina seal üleval nüüd teha saan. Kõige suurem erinevus Dr. Cooki tüüpi valjalt üle minek oli hobuse seisma jätmine. Tundus et selle keahkeele käskluse unustas ta uute valjastega kohe ära. Omast kogemusest võin öelda et kes esimest korda hakkab suulisteta valjastega sõitma soovitan selgeks teha või vähemalt uurida “one rein stop”  ehk ühe ratsme pidurdust. Minu päästis see esimesel korral ikka mitu korda ära maha kukkumast, kuna hobune oli üsna ulakas ja olin ka ilma sadulata seljas. Ma väga armastan ideed kus ratsanik annab hobusele maksimaalse võimaliku  vabaduse ja hobune saab ennast mõnusalt  väljendada aga seal on õhuke piir kus olukord võib muutuda ebaturvaliseks inimese jaoks ja hobuse vaba olek muutub sõnakuulmatuseks ja võib ununeda ära koostöö ratsanikuga. Ja nüüd kõige veidram osa, kui pidurdamisega oli raskusi siis nii veider kui see ka ei ole siis taandamine oli jälle super, sain kenasti pea alla ja piisas väga õrnadest märguannetest, ilmselt ninarihma on see mis teeb selle käskluse hobusele väga arusaadavaks. Sest Dr.Cooki valjastega tuli taandamise õppimine väga raskelt.

Sellises arengu ja koostöö etapis nagu ma praegu oma hobusega olen (ehk teel suurema vabaduse ja koostöö poole) ma maastikul siiski “sidepull” valjastega veel ei käi, maneezis ja kinnises koplis pole mingit probleemi. Sest kui läksin üle suulistelt Dr. Cooki valjastele tuli väga suure positiivse muutusena see et ma olin lihtsalt sunnitud veel rohkem hakkama hobusega suhtlema läbi oma keha just istaku, jalgade ja hingamise. Veel rohkem pidin hakkama rõhku panema et hobune usaldaks mind ja tahaks minuga koostööd teha.  Siis hetkel tundub et “sidepull” suulisteta valjad on kraad sellest veel edasi, kuna hobune tunneb ennast veel vabamalt siis peab olema veel parem suhe hobusega et toimiv, turvaline koostöö oleks võimalik. Nagu üks tark hobusemees ütles, kui võtad hobuselt ära varustuse siis sünnib tõde. See milline on sinu tegelik suhe hobusega.

Päikest ja julget katsetamist suulisteta valjastega!
Ja palju edu Parmenidese meeskonnale!

( Blogipostituse peategelane on eestihobune Eldor kes äsja sai 8 aastaseks ja meie  ühine teekond algas kolm kevadet tagasi:) )