Posted on

Hobulausumised. Lexington.

Kirjutan, kuidas mul ja hobus(t)el on läinud uue sadulaga harjumine.

Uue sadulaga kergendamine ja samal ajal pidevalt poolpeatuste tegemine kiirustama kippuva ning kevadiselt veel temperamentsema Leediga oli keeruline.  Tasakaalu leida jalustel ei õnnestunud kauaks – kergendamine ja üldse jalustel poolistakus püsimine lihtsalt ei õnnestunud pikemalt. No mida! Kuidas selle sadulaga siis ei saa! Mida peab muutma? Kas jaluseid ettepoole tooma? Peaks paksu valtrapi alt võtma ja tavalisega sõitma, et olla hobusele lähemal, et sääred ulatuksid sinna, kuhu nad tavaliselt ikka on ulatanud? Lexingtoni-kuhja otsas lihtsalt on kõik nihkes, kõrgemal.

Lexington paneb ratsaniku õigesse asendisse. Õigemini – toetab õiget kehaasendit ja tasakaalus püsimist. Täisistakus. Kannad püsivad täisistakus täpselt puusaga ühel joonel, ilma pingutuseta. Galopis istun pingutuseta nii, nagu ma tahangi istuda – samuti sellele mõtlemata või ülakeha teadlikult tahapoole nõjatades, et olla sirgelt ja samas hobusega kaasa minnes, tasakaalus. Mis kõik on väga tore.

Kergendama hakates või poolistakus jalustele tõustes olen nagu jonnipunn, sääred liiguvad kohe, kui poolpeatust nõuan ja kihutamist alustada sooviva mära korrale kutsun, kuskile taha. Mis omakorda tekitab hobuses(ja minus ka) soovi, et need sealt kähku ära koristataks. Hakkab toredasti põrkama see tagavedu :), ja siis ongi minu tasakaal läinud. Raamiga sadulaga sellist asja ei juhtu – sääred on just seal, kus nad olema peavad ja tagaots võib põrgata palju tahab, ikka on sääred õiges kohas. Mõistatus. Peab saama sõidetud ka jalustega, miks nad siis seal tootja poolt on üldse?

Vahepeal viisin Lexingtoni teise talli, kus mu noor hobune ratsastada on. Sobitasin Lexingtoni talle selga, tegin kordet ja kõik kena.

Ratsastab teda tore noor takistussõitja. Mulle väga meeldib, kuidas ta sõidab ja kuidas ta ülima rahu ja kannatlikkusega treenib. Ratsastaja ei ole varem kokku puutunud koolisõidu-suunaliste sadulatega. Üleminek veel omakorda Lexingtoni-taolisse sadulasse oli uus kogemus. Kehitas õlgu ja konstanteeris muhedalt, et peaasi, et sadul omanikule meeldib. Sadulat proovides tekkis tal sama küsimus, nagu minulgi – kuidas saab siin jalustel tasakaalus püsida? Kuna istumisplats osutus ratsastajale väikseks(sellega ma polnud arvestanud, sadulal on  sügav istumiskoht ja kõrge esikaar jäi ette), tõin sadula tagasi. Arvan, et ratsastajale on see  kergenduseks 🙂 ja mul on hea meel, et saan ise seda edasi kasutada.

Eile sõitsin peale 1,5 nädalast pausi jälle Leediga Lexingtoniga. Vahepeal kasutasin üht oma raamiga sadulatest. Hobune on nüüdseks samuti harjunud Alari tehtud suulisteta valjastega(varem kasutasin hakamore, kuna suulisi kasutada Leediga ei saa) ja kõik on olnud kombes. Talli juures on trenniplats korras ning saab sõita seal, mis omakorda muudab hobuse rahulikumaks, tuleb ilusti ette-alla ja on kontaktis.

Kergendama peab Lexingtoniga suhteliselt rohkem üles, väiksema kaldega ette, kui ma harjunud olen. Selliselt ei olnud mingit probleemi jalustel tasakaalus olemisega ja samas erinevaid harjutusi nõudes. Selline tavaline rahulik trennike – algul vaba ratsmega ning ette-alla-kontakti, pika kaelaga traavid-sammud ja üleminekud soojenduseks. Ratsmesse ja poolvoldid-voldid, diagonaalid, sääre eest ära, õlad sees, üleminekud ühest paindest teise jne. Kõik toimis, nagu vaja ning hobune püsis meeleldi ratsmes.

Galoppi tegin uue sadulaga eile esimest korda. Väga mugav, nagu sügava istumiskohaga koolisõidusadulaga ikka. Viis pluss. Hobune lõdvestus ette alla ja ei mingit kihutamise soovi 🙂 Olen positiivselt üllatunud, nii lihtsalt see siis läkski. See kord igatahes.

Harjuma peame hobusega mõlemad sellega, et ma olen kõrgemal veidi oma reite-säärtega jne. Kõige olulisem on, et hobusel paistab väga mugav olevat Lexingtoni all. Õlad on vabad ja sirutab kaela ette-alla ratsmesse vabatahtlikult. See teeb meele rõõmsaks 🙂

Tunne on, nagu lahendaks mingisugust ülesannet või süveneks uue harjutuse õppimisse. Avastamisrõõmu jagub ning küllap on mu istak paremaks saanud. Kui leian kellegi, kes viitsib kõrvalt vaadata ja filmida, siis saan ses osas rohkem teada. Iseennast ju kõrvalt ei näe.