Postitatud

Valjad Tammetõru

Alustuseks tahaksin kiita ettevõtet Parmenides väga sõbraliku  ja abivalmi suhtumise poolest.
Oleks meil selliseid ettevõtmisi ainult rohkem :).

Tellisin valjad Tammetõru, sest otsisin valjaid mis oleks “sidepull” süsteemiga. Ostu sooritusel sai määravaks muidugi nende kaunis välimus ja vormilt ümar ninakaar mis teoorias tundub mulle, et on hobusele mugavam ( praktikas ei tea :)). Eelnevalt olen terve aasta kasutanud Dr. Cook tüüpi suulisteta valjaid, need toimivad väga hästi kui jätta välja momendid kus peab tugevamaid juhtimisvõtteid kasutama et siis kipub pinge ümber hobuse pea alles jääma (minu hobune kasutab sellest vabanemiseks, et nühib enda põske vastu jalga).

Esimene kord kui kasutasin hobusel Tammetõru valjaid , pani ta mind kohe muidugi proovile. tundus et ta rõõmustas väga oma suurema vabaduse üle ja tahtis ära katsetada mida mina seal üleval nüüd teha saan. Kõige suurem erinevus Dr. Cooki tüüpi valjalt üle minek oli hobuse seisma jätmine. Tundus et selle keahkeele käskluse unustas ta uute valjastega kohe ära. Omast kogemusest võin öelda et kes esimest korda hakkab suulisteta valjastega sõitma soovitan selgeks teha või vähemalt uurida “one rein stop”  ehk ühe ratsme pidurdust. Minu päästis see esimesel korral ikka mitu korda ära maha kukkumast, kuna hobune oli üsna ulakas ja olin ka ilma sadulata seljas. Ma väga armastan ideed kus ratsanik annab hobusele maksimaalse võimaliku  vabaduse ja hobune saab ennast mõnusalt  väljendada aga seal on õhuke piir kus olukord võib muutuda ebaturvaliseks inimese jaoks ja hobuse vaba olek muutub sõnakuulmatuseks ja võib ununeda ära koostöö ratsanikuga. Ja nüüd kõige veidram osa, kui pidurdamisega oli raskusi siis nii veider kui see ka ei ole siis taandamine oli jälle super, sain kenasti pea alla ja piisas väga õrnadest märguannetest, ilmselt ninarihma on see mis teeb selle käskluse hobusele väga arusaadavaks. Sest Dr.Cooki valjastega tuli taandamise õppimine väga raskelt.

Sellises arengu ja koostöö etapis nagu ma praegu oma hobusega olen (ehk teel suurema vabaduse ja koostöö poole) ma maastikul siiski “sidepull” valjastega veel ei käi, maneezis ja kinnises koplis pole mingit probleemi. Sest kui läksin üle suulistelt Dr. Cooki valjastele tuli väga suure positiivse muutusena see et ma olin lihtsalt sunnitud veel rohkem hakkama hobusega suhtlema läbi oma keha just istaku, jalgade ja hingamise. Veel rohkem pidin hakkama rõhku panema et hobune usaldaks mind ja tahaks minuga koostööd teha.  Siis hetkel tundub et “sidepull” suulisteta valjad on kraad sellest veel edasi, kuna hobune tunneb ennast veel vabamalt siis peab olema veel parem suhe hobusega et toimiv, turvaline koostöö oleks võimalik. Nagu üks tark hobusemees ütles, kui võtad hobuselt ära varustuse siis sünnib tõde. See milline on sinu tegelik suhe hobusega.

Päikest ja julget katsetamist suulisteta valjastega!
Ja palju edu Parmenidese meeskonnale!

( Blogipostituse peategelane on eestihobune Eldor kes äsja sai 8 aastaseks ja meie  ühine teekond algas kolm kevadet tagasi:) )

Postitatud

Sunshine & Tšerokee

Sunshine´i jalg on nüüd nii palju tervemaks saanud (veel ei julge öelda, et päris terve on), et võime vaikselt hakata sammutrenne tegema. Üle tüki aja oli mul alguses väga harjumatu nii kõrgel sadulas istuda. Nagu eelmine kord mainisin, siis pole ma ju saanudki seda sadulat veel kuigi palju kasutada, et sisse sõidetud see kindlasti veel pole. Ja Sannu oli kõik ära unustanud. Tema jaoks oli äkki väga arusaamatu see, et ma tal seljas istun, mitte kõrval ei kõnni. Temaga on üldse selline huvitav lugu, et ma olen talle mitut asja mida ta enne oskas pidanud uuesti nullist õpetama peale seda kui ta minu juurde tuli. Jalgade andmist, paigal seismist seni kuni ma sadulasse lähen ja nüüd tundub, et ka ratsastust hakkame uuesti õppima. Aga pole hullu midagi, meil saab põnev teekond olema.

Mina tundsin ennast täna sadulas kogu aeg valesti. Istak oli täitsa vale – raskuskese vajus kuidagi liiga ette ja tagumik tahtis kogu aeg väga taha minna. Alguses mõtlesin, et minus viga. Küll ma sättisin ennast õigesti istuma ja pöörasin sellele ekstra tähelepanu, aga ei midagi. Sain aru, et ilmselt pole viga minus, viga on kuskil mujal. Kui ma sadulast alla tulin, siis nägin, et sadula tagumine ots on kõrgemal kui esimene. Ka siin pildi peal on see üsna hästi näha.

Siis mul tuli meelde, et Barefoot valtrapi sees on padjakesed või täidised, millega saab valtrapi ja seeläbi ka sadulat hobusele sobivaks sättida. Neid ma ei olnud veel seni puutunud. Sadulast maha tulles märkasin ka seda, et sadul oli liikunud päris palju tahapoole sellest kohast, kuhu see pandud sai. Kas ma sättisin sadula alguses liiga ette? Või kas võib olla, et L suurus sadulakaar on äkki tema jaoks siiski liiga lai? Ma huvi pärast otsisin välja M suuruses sadulakaare, mis mul olemas on ja proovisin kuidas see Sannule turja peale sobib ja minumeelest sobis päris hästi. Kuna ma sadulakaart sadulast ise kuidagi kätte ei saa ja meest polnud käepärast võtta, siis ei saanud seda kohe võrrelda, kuidas M ja L kaared seljale proovides tunduvad või kuidas sadul  M kaarega seljas istub. Suvel igatahes sobis L paremini. Nii, et katsetamist mul veel jagub, et sadul õigeks ja sobivaks saada.

 

Postitatud

Hobulausumised. Lexington.

Kirjutan, kuidas mul ja hobus(t)el on läinud uue sadulaga harjumine.

Uue sadulaga kergendamine ja samal ajal pidevalt poolpeatuste tegemine kiirustama kippuva ning kevadiselt veel temperamentsema Leediga oli keeruline.  Tasakaalu leida jalustel ei õnnestunud kauaks – kergendamine ja üldse jalustel poolistakus püsimine lihtsalt ei õnnestunud pikemalt. No mida! Kuidas selle sadulaga siis ei saa! Mida peab muutma? Kas jaluseid ettepoole tooma? Peaks paksu valtrapi alt võtma ja tavalisega sõitma, et olla hobusele lähemal, et sääred ulatuksid sinna, kuhu nad tavaliselt ikka on ulatanud? Lexingtoni-kuhja otsas lihtsalt on kõik nihkes, kõrgemal.

Lexington paneb ratsaniku õigesse asendisse. Õigemini – toetab õiget kehaasendit ja tasakaalus püsimist. Täisistakus. Kannad püsivad täisistakus täpselt puusaga ühel joonel, ilma pingutuseta. Galopis istun pingutuseta nii, nagu ma tahangi istuda – samuti sellele mõtlemata või ülakeha teadlikult tahapoole nõjatades, et olla sirgelt ja samas hobusega kaasa minnes, tasakaalus. Mis kõik on väga tore.

Kergendama hakates või poolistakus jalustele tõustes olen nagu jonnipunn, sääred liiguvad kohe, kui poolpeatust nõuan ja kihutamist alustada sooviva mära korrale kutsun, kuskile taha. Mis omakorda tekitab hobuses(ja minus ka) soovi, et need sealt kähku ära koristataks. Hakkab toredasti põrkama see tagavedu :), ja siis ongi minu tasakaal läinud. Raamiga sadulaga sellist asja ei juhtu – sääred on just seal, kus nad olema peavad ja tagaots võib põrgata palju tahab, ikka on sääred õiges kohas. Mõistatus. Peab saama sõidetud ka jalustega, miks nad siis seal tootja poolt on üldse?

Vahepeal viisin Lexingtoni teise talli, kus mu noor hobune ratsastada on. Sobitasin Lexingtoni talle selga, tegin kordet ja kõik kena.

Ratsastab teda tore noor takistussõitja. Mulle väga meeldib, kuidas ta sõidab ja kuidas ta ülima rahu ja kannatlikkusega treenib. Ratsastaja ei ole varem kokku puutunud koolisõidu-suunaliste sadulatega. Üleminek veel omakorda Lexingtoni-taolisse sadulasse oli uus kogemus. Kehitas õlgu ja konstanteeris muhedalt, et peaasi, et sadul omanikule meeldib. Sadulat proovides tekkis tal sama küsimus, nagu minulgi – kuidas saab siin jalustel tasakaalus püsida? Kuna istumisplats osutus ratsastajale väikseks(sellega ma polnud arvestanud, sadulal on  sügav istumiskoht ja kõrge esikaar jäi ette), tõin sadula tagasi. Arvan, et ratsastajale on see  kergenduseks 🙂 ja mul on hea meel, et saan ise seda edasi kasutada.

Eile sõitsin peale 1,5 nädalast pausi jälle Leediga Lexingtoniga. Vahepeal kasutasin üht oma raamiga sadulatest. Hobune on nüüdseks samuti harjunud Alari tehtud suulisteta valjastega(varem kasutasin hakamore, kuna suulisi kasutada Leediga ei saa) ja kõik on olnud kombes. Talli juures on trenniplats korras ning saab sõita seal, mis omakorda muudab hobuse rahulikumaks, tuleb ilusti ette-alla ja on kontaktis.

Kergendama peab Lexingtoniga suhteliselt rohkem üles, väiksema kaldega ette, kui ma harjunud olen. Selliselt ei olnud mingit probleemi jalustel tasakaalus olemisega ja samas erinevaid harjutusi nõudes. Selline tavaline rahulik trennike – algul vaba ratsmega ning ette-alla-kontakti, pika kaelaga traavid-sammud ja üleminekud soojenduseks. Ratsmesse ja poolvoldid-voldid, diagonaalid, sääre eest ära, õlad sees, üleminekud ühest paindest teise jne. Kõik toimis, nagu vaja ning hobune püsis meeleldi ratsmes.

Galoppi tegin uue sadulaga eile esimest korda. Väga mugav, nagu sügava istumiskohaga koolisõidusadulaga ikka. Viis pluss. Hobune lõdvestus ette alla ja ei mingit kihutamise soovi 🙂 Olen positiivselt üllatunud, nii lihtsalt see siis läkski. See kord igatahes.

Harjuma peame hobusega mõlemad sellega, et ma olen kõrgemal veidi oma reite-säärtega jne. Kõige olulisem on, et hobusel paistab väga mugav olevat Lexingtoni all. Õlad on vabad ja sirutab kaela ette-alla ratsmesse vabatahtlikult. See teeb meele rõõmsaks 🙂

Tunne on, nagu lahendaks mingisugust ülesannet või süveneks uue harjutuse õppimisse. Avastamisrõõmu jagub ning küllap on mu istak paremaks saanud. Kui leian kellegi, kes viitsib kõrvalt vaadata ja filmida, siis saan ses osas rohkem teada. Iseennast ju kõrvalt ei näe.

Postitatud

Elu Barefoot sadulaga:)

Mina olen Inga. Mul on kodus 9 hobust – on nii eesti hobuseid, eesti raskeveo hobuseid, tori hobused aga ka üks traavliristand. Kõik eri vanuses ning muidugi täiesti erineva kehalise ülesehitusega. Olemas on ka mõni sadul aga ikkagi oli vajadus ka ühe korraliku töövahendi järgi, mis oleks iga hobuse jaoks mugav ja kiirelt kohandatav ning mida saaks n.ö. ühe seljast võtta ja teise selga panna, pluss veel ka kolmanda ja neljanda selga jne. Ja millega oleks hea ka noori hobuseid välja õpetada. Olen varem erinevate Barefoot sadula variantidega kokku puutunud, niiet teadsin, millega tegu. Ja teadsin, et pean ühe saama, kibekiiresti kohe. Edasine otsustamine oli lihtne, sest Annika lendas pagasnikutäie sadulatega mulle hoovile, millede hulgast Šaieen oli siis see mudel, mis sedapuhku väljavalituks osutus:)

Ma ei ole ratsasportlane. Pole kunagi olnudki. Ma olen selline loodusratsutaja-maastikuluitaja eluaeg olnud. Ja seda ma ütlen, et loodusratsutaja jaoks on Barefoot sadulad kui loodud. Selle sadulaga on mugav isegi mitu tundi jutti mööda ilma ringi kapata nii inimesel, kui ka hobusel. Võtan ma nüüd kõhnema või jämedama, noorema või vanema hobuse – kõik mu maastikulkäigud mööduvad mugavas Šaieenis istudes ja ratsutamisest tõelist rõõmu tundes, sest ma ei pea muretsema, et äkki hobusel pitsitab siit, hõõrub sealt või surub liiga palju kuskil miskit kokku. Või et mu enda tagumendikondid pikapeale ennast tunda hakkavad andma.

Võiksin pikalt rääkida traavliristandist, kes mul on. Kui teised hobused on “illikukud”, alati koostööaltid ja vastutulelikud siis tema on paras pujään ja kangust täis, no selline “ütleja”, kes teeb sulle kohe selgeks, kui talle midagi ei meeldi. Siiani käisin temaga maastikul harva, sest teadsin alati, milline kangekael ta on ja  mis see ratsutamine temaga endast kujutab. Et enamasti toimus sõit üks või teine külg ees, mingis hädises sörgi ja traavi vahepealses jooksustiilis. Galopist rääkimata. Saaks aga otsa kodu poole keerata. Kui kodupoole minna ei lubanud, lõi muudkui tagant üles. Aimasin, et asi võib olla mu sadulates, proovisin tema peal nad kõik ära. Tulemus sama. No misasja!!?? Traavel ju ometi. Olen palju ratsutanud traavlitega ja tean, milleks nad on võimelised… Nojahhja siis oligi kord Barefoot sadula käes. Ühtäkki ole mees ja hoia hobust kinni:) Ka galopp pole mingi küsimus. Ise pakub. Jube vägev! Ja ka natuke uskumatu. Aga tõsi.

Plaanin väheke seda, et kes tahab, saab peagi muga koos maastikule ratsutama tulla; seega – plaanin soetada veel paar Barefoot sadulat. Sest mul on neisse usku! Neisse ja nende meeldivasse koostöösse hobuse ja inimesega:)

Postitatud

Sunshine & Tšerokee

Irish Cob tõugu Sunshine ehk Sannu tuli minu juurde aasta tagasi. Esialgu lasin tal niisama olla ja tutvuda uue koduga, uute kaaslastega (Tori ruun Alex ja ristand mära  Eera) ja uue peremehega ehk minu endaga. Tegelikult läks meil nii õnnetult, et kohe esimesel kojutuleku õhtul/ööl tegi ta oma jalale viga. Kogu koppel oli tookord nagu liuväli….ja ta lonkas mitu kuud. Röntgen tookord midagi ei näidanud.

Suve algul, kui Sannu jalg tundus terve olevat, hakkasin sadula peale mõtlema. Esialgu olin täiesti veendunud, et tahan raamiga sadulat. Raamita sadulatest ma tegelikult ei teadnudki suurt midagi. Ainult seda, et Irish Cob tõugu hobustel päris palju just raamita sadulaid kasutatakse (mujal maailmas vähemalt), aga kuna olin seni ainult ühte raamita sadulat näinud ja see väga usaldust ei äratanud, siis ei arvanud ma nendest esialgu eriti midagi. Samas teadsin ka seda, et ma ise ei ole piisavalt pädev, et õige raamiga sadul Sannule välja valida. Ma ausaltöeldes isegi ei teadnud kuhu poole “jooksma” hakata. Rääkisin mõnede pädevamate hobuseinimestega, vaatasin lõputult Youtube´i sadulapassimise videosid ja nii see asi venis…. Seni käisime Sannuga ilma sadulata jalutamas.

Ja siis (vist) juulis märkasin Facebookis ühes hobusegrupis Parmenidese sadulapoe kuulutust, et nad tulevad hea meelega külla oma sadulaid tutvustama ja saab proovida. Mõtlesin, et vau, muidugi ma tahan! Minu esimene reaktsioon oli – need raamita sadulad näevad ju täitsa päris sadulate moodi välja! (See raamita sadul, mis ma näinud olin, oli hoopis teistsugune – rohkem tekk-sadula moodi.) Ja kui sadulasse istusin oli esimene mõte – nii mugav! Aga natuke teistmoodi ja harjumatu oli ka, aga see on ilmselt loomulik. Proovida sain kahte sadulat: Šaieen´i ja Tšerokee´d. Mõlemad olid mõnusad, aga Tšerokee meeldis mulle rohkem. Ilmselt seetõttu, et sellel on põlvepadjad ja jalg tundus paremini fikseeritud olevat ja tundus, et ka Sannule meeldis see rohkem, liikus kuidagi vabamalt. Ka Tšekokee disain on edevam – need rippuvad naharibad kaunistusena ja hobuse pea siluett sadulaklapil. Teadsin kohe, et seda ma tahan ja ma üldse midagi muud otsimagi.

Septembris sain sadula kätte. See oli nii põnev. Alguses on selle sadulaga tõesti tunne, et istud nagu mingi kõrge kuhja otsas, see tahab sisse sõitmist. Mina, kui üks tõeline “tädiratsutaja”, kes ma alles vanuses 30+ oma lapsepõlveunistust teostama sain hakata ja ratsatrenni läksin, võin öleda, et see on väga mugav ja turvaline sadul algajale ratsutajale. Mäletan väga selgelt seda, kuidas mulle alguses need libedad nahast sadulad üldse ei meeldinud ja olin õnnelik, kui ratsatrennis sattus mulle hobune, kellel oli kunstmaterjalist sadul. Alguses kui hobuse seljas ennast niigi ebakindlalt tunned, tekitab libe sadul veel suurema ebakindluse. Teine häda, mis mul alguses oli ja on paljudel teisel algajatel ka – jalg kippus liiga ette tulema (toolistak), kuid Tšerokee hoiab jala kuidagi iseenesest  õiges kohas. Minu eesmärk ei ole koolisõiduelemente peensusteni lihvida ja takistuste hüppamine mind ka väga ei köida, vaid ma pigem lihtsalt naudin hobusega koos olemist ja väikeseid maastikumatkasid ning selle jaoks on see sadul ideaalne.

 

Siin on üks pilt Sannust oma uue sadulaga.

Kahjuks ma sain seda sadulat väga vähe katsetada, sest sügisel peale ühte väikest korde peal traavi treeningut hakkas Sannu jälle lonkama sama jalga, mis tal korra juba haige oli. Seekord näitas röntgen ära milles viga ja nüüd ta puhkab ja ravime ja sadul ootab. Täna ma mõtlesin, et proovin Eerale Tšerokeed selga, aga kuna Eera on paksuke, siis Sannu sadulavöö jäi liiga lühikeseks ja kõik teised mis mul on jälle liiga pikaks…tundub, et pean Eerale sobiva sadulavöö ka hankima.

Postitatud

Hobulausmised. Lexington.

Minu esimene “kohtumine” Barefoot-sadulatega jääb mõne aasta taha, arvan. Vaatasin ja otsisin neti-avarustes erinevaid raamita sadulaid ning üks neist oli Barefoot’i oma. Jäi oma indiaanlase-teemaliste disainielamentide tõttu meelde.

Praeguseks olen ühe sellise sadula värske omanik.

Olen senini, üle 20-ne aasta ratsutanud hobustel raamiga sadulatega või üldse ilma sadulata. Lexingtoni-nimeline raamita sadul on esimakordne kogemus. Põnev.

Sadul on mõnusast pehmest nahast. Sadulal, jalustel ja jaluserihmadel jne on vahva disaini-elemendina linnusulg, Barefoot’i logo. Sadul on üsna laiali lammutatav – istumisosa käib ära, samuti ka jaluserihmade kinnitused. Sadula kaare vahetamiseks tuleb lahti tõmmata lukk esikaarel ning sealt taskust on kaar ise leitav ning täiesti jõukohase pusimisega saab vahetatud.

Valtrap on ühtlasi ka pehmendus sadula alla. Sel on taskud täidiste jaoks, mida saab vastavalt vajadusele juurde panna/ära võtta, et sadul sobituks.

Selliseid jaluserihmasid ma varem kasutanud ei ole – kuidas saab jalused üles panna? Kas neid pannakse üldse üles?

Tänase seisuga pean end pigem “tädiratsutajaks”, st et ma jõuan maksimaalselt 3-5 x nädalas hobuse selga. Harrastussportlase-ajad on kusagil aastate taga. Armastus hobuste ja ratsastusega tegelemise vastu on jätkuvalt kõikevõitvad.

Selliselt treenides on hobustel aegu, kus nad on veidi paksemad/kõhnemad ja teinekord perioode, kus nad on enam-vähem vormis. Seetõttu ka sadulad rohkem või vähem sobivad. Neid passitades olen kasutanud erinevaid pehmendusi, vahetanud sadulaid jne.

Seetõttu loodan, et raamita sadul on minu ja mu hobuste jaoks võibolla see õige ja toimiv lahendus. Saan ise vajadusel kohendada sadulat ja ideaalis võiks olla rahaline kulu võimalikult väike ning hobusel seljas sobiv sadul. Kus – muuseas – võiks olla endal ka hea istuda.

Pean ennast hobusesõbralikuks ratsutajaks, püüdes selle poole, et hobune tunneks end hästi koos minuga. Selline elukestev õpe ja enese teadlikkuse avardamine.

Olen teinud mõned kerged trennid uue sadulaga. Pinnas on hetkel lörtsine ja libe, ei ole just ratsutamissõbralik.

Esimest korda, olles kõik selle valtrapi-pehmenduse-sadulakuhja hobuse selga paigutanud, võttis muigama – no oli ikka mägi, kuhu istuda. Hobu on turjast 170 cm, aga küllap olin ikka julgelt 7 cm kõrgemal veel. Mõõdan teise päeva, heh. Neljandat korda saduldades oli juba lihtsam, hakkab vaikselt vajuma. Ikkagi täiesti uus sadul ju. Ja mugav nagu tugitool. Tõesti, iga korraga hakkab rohkem meeldima.

Tegelane, kellele see sadul sobima peab – hobune, mis tema võiks arvata? Leedi ei kurda kuidagi, et tal oleks paha(ta annab kindlasti kohe selgelt teada, kui midagi ei sobi). Tuleb kenasti ette-alla, lõdvestub. Astub oma pikkade sammudega ja muidu mõnus. Esimesed ratsutamised uue sadulaga on olnud toredad.

Mõtteainet, mida edasi ja kas peaks kohendama kuskilt – seda on. Peale igat kasutust analüüsin. Võibolla peaks valtrapist veidi vähemaks täidist võtma? Praegu on seal kaks kummaski taskus. Üks on see musta värvi lateksi-laadne ja teine on vahtkumm. Ootan ja vaatan nende vajumist veel, sest aega on vaja anda.

Üks väike tegelane, keda Leedi väga hoiab, proovis samuti uue sadula ära ja kiitis heaks 🙂

Ah jaa – seda sadulat peabki ettepoole paigutama, hobuse õlad võivad sinna alla jääda. Ka see on asi, millega harjuma peab ja selle õige koha otsimine igatahes käib…

 

 

 

 

 

Postitatud

Šaieen

barefoot šaieen
“Lapitekk” ja “Šaieen”
Šaieen on siiani olnud minu lemmik sadul noorte hobuste õpetamisel. Ta on kerge ja õhuke. Tunnetus hobusega on väga hea. Samuti on see väga pehmest nahast, kus mõnus ja pehme istuda. Soovitaksin seda kindlasti eesti tõugu noorte hobuste ratsastamisel.

Samuti on ta super mugav maastikul. Selle miinus on põlvepatjade puudumine. Õnneks saab neid juurde osta. Mina sõidan nt. ainult põlvepatjadega. Need loovad sadulale täiesti uue väärtuse. Toetavad hästi põlve eest nii et igasuguste hirmuhüpete pärast tasakaal kõikuma ei löö ja istun kindlalt sadulas.

Hobused naudivad raamita sadulaid, kuna painavaid survepunkte pole. Nad on õlast palju lahtisemad, puristavad ja venitavad kaela ette-alla. Karjamaalt tulevad rõõmuga talli ja nuruvad end metsa jalutama.

Kui raamiga sadula puhul oli tüüpkäitumine see, et hobune eemaldus, kui nägi, et saduldamiseks läks, siis selle sadula puhul hobune on rahulik, pea maas ja püsi paigal.

Ma ei sõidaks enam kunagi raamiga sadulaga. Sest raamita sadulad on lihtsalt minu lemmikud.

Postitatud

Tere tulemast!

Tere!

Minu nimi on Kristjan. Ma elan Hiiumaal koos oma abikaasa Annika ja kahe lapsega. Umbes aasta aega tagasi sai meist (s.t. Parmenidese sadulapoest) Barefooti ametlik edasimüüja Eestis. Olen juba mõnda aega mõelnud, et tore oleks alustada Barefooti blogi meie sadulapoe lehel, kus Eesti Barefooti kasutajad saaksid oma kogemusi jagada ja üksteist nõuga aidata. Meie aitame muidugi ka – nii hästi kui saame!

Kui ratsutaja on kogu elu kasutanud raamiga sadulaid ja siis proovib Barefooti, võib alguses olla see tunne üsna harjumatu. Kõige halvemal juhul võib proovija otsustada, et see Barefoot ei sobigi temale ja läheb pettununa oma vana, raamiga sadula juurde tagasi. Meie aga teame, et asi on harjumuses ja kui lihtsalt proovimist jätkata ja mõnda aega oma uut sadulat kasutada, hakkab see ratsanikule justkui avanema. Mõne aja pärast võib juhtuda nii, et seesama ratsanik, kes alguses ei leidnud oma raamita sadulas midagi head, ei taha ühestki muust sadulast enam midagi kuulda. Nii juhtus ka minu abikaasa Annikaga.

Kui Sul on kogemusi, mida tahaksid teistega jagada, siis palun hakka meie blogi kaasautoriks. Siis saad siin blogis postitada ja teiste Barefooti kasutajate postitusi kommenteerida.